Rilla, Tipsu & Aili Ohlau (33)

	Üks tublidest koerest, kes auhinnatute hulka pääses.

Perenaine on kuidagi väga imelik – minust välja ei tee ja poriseb omaette. Olevat Musta Kassi Päev. Nägin täna küll sadakonda koera, kellest mul silme eest mustaks võttis, kuid omaarust mitte ühtegi kassi.

Käisime metsas orienteerumise võistlusel. Inimestel ja koertel on orienteerumisest muidugi veidi erinev arusaam. Nemad võtavad kätte kaardi, üritavad selle järgi metsast numbritega märgitud punkti üles leida ja seda kohta märgistada. Mina orienteerun lõhna järgi puust puuni ning tõstan jalga, siis kännust kivini ja tõstan jälle jalga.

Minu märgistamist vajavaid punkte leidub tee ääres mõnusalt palju, kuid perenaist ei näi need rõõmustavat. Vaevalt saan ma jala üles tõsta, kui mind sealt „Ei!“ saatel eemale tiritakse. No pole viga – ninna tungib juba järgmise märgi lõhn. Vahet pole, mis järjekorras ma endast jälje maha jätan.

Inimestel tundub aga märgistatud punktide järjekorraga tõsi taga olevat. Jooksime rõõmsalt esimesse punkti, kus mul tuli lõhna otsida, kuid pärast mitmendat ebaõnnestunud katset jäeti mind rahule. Vudisime mööda künkaid edasi järgmise punkti poole.

Äkitselt jäi perenaine seisma ja hüüdis „Aaah!“. Arvasin, et õige koht on käes ja tõstsin kergendatult jalga. Tema aga muutus järsku väga kurjaks ja hakkas mind tuldud teed mööda tagasi tirima.

Selgus, et me olime seni hoopis vastupidises suunas jooksnud, kuna perenaine vaatas kaardi pealt valesid numbreid. Muidu tundub ta küll tark olevat, aga ju ta siis koolis numbrite õpetamise ajal tegeles muude asjadega.

Sörkisime päris palju punkte läbi, aga ta ei olnud üldse nii rõõmus nagu tavaliselt. Ühes kohas muutus ta eriti imelikuks. Nimelt mingite laudade juures käskis ta mul edasi minna. Hüppasin muidugi rõõmsalt laualt-lauale, sest trennis saan ma üle ja peale hüppamiste eest alati kiita. Tema aga polnud millegipärast rahul ja mina jälle ei saanud aru, et mida ta tahab. Siis laskus ta neljakäpakile ja hakkas laudade alt läbi ronima ja mind kaasa tirima. Läbi me sealt saime, aga kahekesi oli kuidagi väga kitsas.

Teiste koertega mul tee peal suhelda ei lubatud ja seega olin päris rõõmus kui perenaise soovitud punktide otsimise lõpetasime.

Kogunemise kohas hakkas mulle silma palju sõpru, näiteks nagu Elsa, Emma ja Oltsu. Paljud koerad aga seisid sabas, et kotlette püüda. Seda trikki ma mäletan eelmisest orienteerumisest. Kotleti saamiseks tuleb ainult perenaisest veidi kaugemal õhku hüpata ja kotlett kinni püüda.

Asjade püüdmise peale olen meister ja seetõttu saime kümne parima hulka. Sama tubli oli ka minu tädi Aussie ehk Tipsu-mamma õde – hüppamine ja püüdmine on austraalia karjakoertel veres. 

 Minu ütlemata tark dingo värvi kasukaga tädi Aussie.

Pärast väikest pausi pandi parimaid uuesti kotletti püüdma. Huvitav, milleks? Kõht sai ju juba täis. Perenaine läks minust nii kaugele, et ma hästi ei näinudki, mis suunast see kotlett lendas. Ja pealekauba tundsin ennast äkki ümbritsevast melust tüdinuna. Nii et kui kolmandal katsel kotlett mulle lausa vastu nina põrkas, ei teinud ma suudki lahti. Kuulsin vaid pealtvaatajaid ohkavat „Nii täpne vise!“

Üldiselt mulle metsa all sibamine meeldis ja märgistamine kulges ka edukalt – sai ikka nii palju jalga tõstetud, et lõpuks ei tulnud ka suure punnitamise peale ühtegi tilka. Perenaine sama rahulolev ei olnud, sest tema jäi inimeste arvestuses numbrite mittetundmise pärast viimaseks.

Küsite, eks miks siis seekord minu blogi juures ühtegi pilti peale tädi Aussie oma ei ole. Seetõttu, et fotoaparaadi uued patareid said pärast paari pildi tegemist tühjaks. Ma pigem ei kommenteeri, mida mu perenaine selle peale ütles…  Targem on tal praegu lasta oma kommikarp rahus lõpuni süüa. Küll tal sellest tuju jälle normaalseks muutub.

Võistluse tulemusi ja teiste osalejate fotosid saab näha siit.

Kommentaarid: