Uudised 2008

	Oltsu, tema perenaine ja Pipi koerusel. Fotod: Tiina Haak, Margit Tamm, Liina Kümnik

Mis see koerus siis on? Õigekeelsussõnaraamatu andmetel tähendab see sõna vallatust, üleannetust, ulakust. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat annab aga lisanüansiks „mittepahatahtlik vemp või vigur”. See tähendus iseloomustab üsna tabavalt seda nii koertele kui koeraomanikele virgutust, ajugümnastikat ja liigutamisvõimalust pakkuvat ettevõtmist, mis hakkab nii mõnelgi osalejal juba kerget sõltuvust tekitama.

Nii ka meil ehk iiri setterite Oltsu ja Pipi tiimil, kuhu kuuluvad veel nende äraütlemata vahvad perenaised. Võhikutele teadmiseks, et Koerus on orienteerumis- ja osavusvõistlus looduslikul maastikul koertele ja inimestele. Heatahtlik ja viguritega.

Meie koerustelugu algab tegelikult Sügiskoerusega 2007, kus tegi debüüdi Oltsu koos oma veel-mitte-orienteeruda-oskava ja mütsiga-lööma-läinud perenaisega, kes on ka nende ridade autor. Tuleb tunnistada, et tulemus jättis soovida. Tekkinud trots ei lubanud alla anda ja nii võeti Talvekoeruseks 2008 kampa veel üks koer - setter Pipi ja üks inimene. Eesmärgiks oli läbida rada rahulikus tempos ja eksimata, sooritada kontrollpunktides nõutud harjutused mõistliku aja piires ning nautida loodust ja mõnusat seltskonda. Nii ka läks.

Korralik kodutöö
Kevadkoerust 2008 ootasime juba kannatamatult, pealegi pakkusid korraldajad seekord võimalust tutvuda Tartumaa mõnusate metsadega, kuhu pealinna rahvas tihti ei satu.

Koerusepäeva hommikul startisime varakult Tartu poole. Vooremäel asunud seikluskeskuse leidsime kenasti kaardi järgi üles. Saladuskatte all tuleb öelda, et seekord oli vähemalt osa tiimist valmistunud hoolega ja jõudnud eelnevalt „päris” orienteerumisega tutvust teha, nii et isegi kompass oli kaasas ja leidis ka kasutust. Et aga pikk teekond Vooremäele end igati ära tasuks, otsustasime sellelgi korral rahuliku jalutustempo kasuks ega lasknud end peibutada ahvatlevatest auhindadest, mis kiirematele ja osavamatele välja olid pandud. Kui juba kodunt kaugele metsa tulla, siis ikka veeta seal võimalikult pikk aeg, eriti veel niisuguse imelise kevadilmaga (särav päike ja 18 kraadi sooja!).

Stardinumbrite loosimisel oli kellegi karvane käsi meid viimasteks paigutanud, nii et selja tagant tulijaid ja kuklasse hingajaid meil eriti polnudki ja saime põhjalikult igal teeristil kaarti tudeerida ja kompassi katsetada. Rühkisime radu mööda ja vahel ka läbi võsa, võtsime uljalt tõuse ja langusi (ja neid tuli seal küllaga ette).

Vorstijuppidega agility
Meie rajal, st harrastajate hulgas, oli üheksa kontrollpunkti, neist neljas tuli koertel ja inimestel ühiselt väike ülesanne lahendada. Nagu ikka, tekivad raskused seal, kus neid kõige vähem oodata oskaks. Rihma otsas kõrval kõndimine mööda L-tähe kujulist koridori kulges kenasti, eriti veel kanapihvi abi kasutades.

Aga slaalom, mis koosnes pulkadest, kuhu otsa oli torgatud tagurpidi plastpudel, kõige peal veel vorstijupp, vaat see osutus keeruliseks.

Agarale agility-koerale Oltsule on slaalom tuttav, aga et seda tuleb läbida pulki küljega mitte puudutades ja vorstijuppe mitte maha ajades… Kohe mitu korda tuli proovida ja mitut metoodikat kasutada, kuni lõpuks kohtunik halastas ja sabaga mahavehitud vorste enam veaks ei lugenud.

Palava ilma tõttu ei olnud vorst suupistena koerale eriti huvipakkuv, palju populaarsemad olid kontrollpunktides asunud veeämbrid, kuhu sobis ka esikäpad jahutuseks sisse kasta.

Kolmanda lisaülesande sisuks oli koer kivi otsa seisma või istuma jätta ja ise kivist veidi eemale joone taha minna, nii et koer paigast ei liigu.

See läks Oltsul jälle libedalt, kuigi esialgu tundus veider kivi otsa maha istuda.

Salakaval kiletakistus
Viimane ülesanne oli ka tore ja natuke salakaval, nimelt oli kahe puu vahele riputatud punavalgetest kileribadest „kardin”, mille taha siis koer tuli ootama seada ja läbi kardina enda juurde kutsuda.

Jälle läksin natuke alt, lootes, et ise võin koera vaateväljast kardina taha ära kaduda ja kätteõpitud kombe kohaselt "Siia!" hõigata. Muidugi polnud Oltsu rumal ja tuli perenaisele kenasti kardina kõrvalt järele. Teisel katsel taipasin jääda kardinale lähemale ja koera sealt läbi kutsuda. Õnnestus!

Kui meie Oltsu ja Pipiga finišisse jõudsime, olid vist peaaegu kõik teised koeruslased juba oma radadelt tagasi… Pidime osavõtlikele küsijatele vastama, et me EI TAHTNUDKI joosta ja sellepärast võttis teekond meil mõnevõrra rohkem aega kui sportliku saavutuse jahil olnud kaasvõistlejatel. Nemad said ka korraldajate poolt kenasti paremusritta seatud ja auhinnatud.

Nagu ka tublimad kotletipüüdjad koerad, kes võtsid mõõtu viskevõistlusel.

Kuidagi ei saa jätta kirja panemata, et kevadine Vooremäe mets oli lihtsalt muinasjutuline, sinililled ja ülased õitsesid täiel rinnal, kevadkogritsate mügarikud paistsid mahalangenud okste vahelt ja kollased liblikad tiirutasid päikese käes.

Pipi Kevadkoeruse väsimust välja teenitult välja puhkamas. Foto: Liina Kümnik

Aitäh headele korraldajatele, et meid seekord sinnakanti meelitasite! Ootame Sügiskoerust ja teeme salaja jooksutrenni, kompass igaks juhuks kaasas.

Fotoseeriat ja Kevadkoeruse tulemusi saab vaadata siit.

Kommentaarid: