27.02.2010 | Mare Adermann Inimesed on suutnud mind jälle üllatada, tõstes minu lõbustamise taset kõrgemaks kui kunagi enne. Lumerookimine on üldiselt igatalvine lõbus mäng, mida ma ka oma blogis teile juba kirjeldanud olen, kuid seekord tehti seda mängu hoopis erilisel moel. Katuselt.
Väga tähtis on, et ikka saaks lume lennust suhu. Maas on see juba igav. Kui ei jõua just täpselt langeva labitäie alla, siis võib püüda ka küljelt haarata. Peamine, et ikka lennust kätte saada. Kuigi otse alt on ikka parim. Kui oled oma hüppe valesti sihtinud, siis võib ka lumekamakaga vastu külge või kaela saada ja see on pisut ebameeldiv ja valus, mis aga omakorda tõstab adrenaliini ja indu järgmise labidatäie paremini ja täpsemini püüdmiseks.
Vaatamata sellele, et oht lumega raskeid obadusi saada on suurem, on see mäng ka mõnes mõttes maapealsest lumemängust turvalisem, sest pole ohtu lumelabidaga vastu hambaid saada. Samuti on sellesse tänavusse sügavasse lumme hüppelt maandumine üsna pehme. Nii et ka eriti kõrged hüpped pole tegelikult riskantsed.
Kommenteerimine ainult registreerinud kasutajatele |
|
|
|
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| © Lemmikmeedium OÜ | Toimetus | Reklaam |